Ansambli the Cardigans asutajateks ja vedajateks olid kaks suurt heavy metali fanatti, kitarrist Peter Svensson ja basskitarrist Magnus Sveningsson, kes olid koos mänginud mitmes varasemas bändis. 1992 aastal moodustuski Rootsi linnas nimega Jonköping viiest liikmest koosnev grupp, kelle esimene album "Emmerdale", millest sai Rootsis kõva müügihitt, ilmus 1994 aasta mais. Ansambli koosseisu kuulusid sellel plaadil veel laulja Nina Persson, trummimees Bengt Lagerberg ning klahvpillidel Lasse Johansson. Plaadi väljaandja oli seni tantsumusale orienteeritud Stockholm Records ning kergemasse rocki klassitseeruv album lindistati Malmös produtsent Tore Johanssoni käe all. Kõigi lugude meloodiad oli kirjutanud Peter ning sõnad Magnus ning singlitena ilmusid siit new-wave soundiga "Rise And Shine" ning tugevat meloodilisust rõhutav "Sick And Tired". Plaadil oli ka üks meeste endi lemmiklugude cover, "Sabbath Bloody Sabbath".

Teisel plaadil "Life" läks meeleolu tunduvalt rõõmsamaks. Rootsis ilmus see 1995 aastal ning siin kuulsime suhkurmagusaid viise ja kuuekümnendaid aastaid meenutavaid rütme ning terve plaat oli kena raadiosõbralik muusika. Tegemist oli flirtimisega nii Blondie kui Stereolab lauludega ent plaat müüs väga hästi ja seda eriti Jaapanis kus ansambel tõusis superstaaride staatusesse. Parim lugu oli siit kindlalt “After All”, milles lauljatar Nina Persson võlus kuulajaid oma kauni ja lüürilise häälega.

1996 aasta septembris järgnes LP "First Band On The Moon", mis sisaldas suurepärast hitti "Lovefool", millest raadiod kähku kinni haarasid. Populaarsust lisasid juurde järgmised singlid "My Favourite Game" ja "Erase/ Rewind". Plaadile oli lisandunud taas karmim sound ning see kõlas lugudes "Been It" ning järjekordses Black Sabbath’i coveris "Iron Man". Siiski jäi domineerima diskolik sound ja seda eriti lugudes "Heartbreaker" ning "Step On Me". Kena meloodiaga "Lovefool" valiti aga menufilmi "Romeo + Juliet" soundtrackile ning sellega tõusis plaadi läbimüük fantastiliselt ja ansambli kontsertidele ei näinud lõppu tulevatki.

Järgneval aastal lubas ansambel endale väikese puhkuse ning Peter Svensson andis välja sooloplaadi “Paus”. Ent juba oktoobris 1998 oldi tagasi järgmise albumiga "Grand Turismo", mis sai oma nime bändi lemmikarvutimängu järgi. Siin oli kasutatud tugevalt arvutimusa ning rütmimasinat ja üldse katsetas ansambel kõike uut. Ometi kõlas Nina hääl endiselt sametiselt ning seda eriti lugudes "My Favourite Game" ning “Explode”. Huvitavamad lood siin olid aga kindlasti “Paralyzed”, “Hanging Around” ja “Marvel Hill”. Bänd alustas uut maailmaturneed kontsertidega USA-s ja Euroopas ent seekord oli koosseisus muutusi. Magnus Sveningsson otsustas peale paari kontserti koju Malmösse tagasi pöörduda ning teda asendas laval Lasse Ljungberg. Septembris 1999 kuulsime the Cardigansi laulmas Talking Heads coverit "Burning Down The House" ja seda koos legendaarse Tom Jones’iga tema uuel plaadil. Samas novembris kandideeris ansambel edutult MTV auhindade jagamisel ning peale ebaedu jätkumist võeti taas aeg maha.

Nina Persson asus elama New Yorki oma sõbra rootsi muusiku Nathan Larson’i juurde, kellega ta abiellus 16.juunil 2001. Samal ajal valmis lauljataril sooloplaat "A Camp", mille esimene singel "I Can Buy You" ilmus vahetult pulmade ajal. See plaat oli just Rootsis kõva tegija ning Nina võitis sellega veebruaris 2002 neli kohalikku muusikaauhinda. Peter Svensson tegi koostööd ansambli Kent ninamehe Joakim Berg’iga ja lõi popsensatsiooni nimega Titiyo ning siinkohal meenutame lauljatari hittsinglit ”Come Along”. Magnus Sveningsson asutas uue bändi nimega "Företags Rock" ("Company Rock") ja siin koosseisus olid ka teised mehed Bengt ja Lars-Olof. 2002 aasta jaanuaris andis ka Magnus välja sooloplaadi "Righteous Boy" ning nüüd näis juba, et ansambel on lõplikult laiali läinud.

Ometi lindistati juba 2001 aastast alates uut plaati ning see toimus nii Hispaanias, Inglismaal kui Rootsis. Uue plaadi nimeks on "Long Gone Before Daylight" ning siin kuuleme hoopis rahulikumat ja naturaalsemat muusikat kui Cardigans eales teinud on ning Nina saadab end vapustavalt hästi suupilliga. 24.märtsil 2003 ilmud plaadi 11 lugu on tõeline elav ja hingeline muusika ning kuulajad võtsid hästi vastu Rootsis 17.veebruaril ilmunud avasingli “For What It’s Worth”. Mujal Euroopas lasti singel välja 10.märtsil ning see lippas kiiresti edetabelite tippu. Järgmine singel kandis nime ”You’re The Storm”.

15.novembril 2004 tuli müügile DVD "Live In London". Siin kuuleb ja näeb 77 minutilist täiskontserti Londoni Shepherds Bush Empire’is, mis lindistati 20. ja 21. novembril 1996 tuuri 'First Band on the Moon' käigus. Lisaks 18-loolisele kontserdile saab vaadata veel 14-minutilist lühifilmi 'First Band on the Moon', USA turule toodetud videot loole 'Been It' ning interaktiivses osas on fotogalerii.

17.oktoobril 2005 tuli välja järgmine ansambli album "Super Extra Gravity". Album salvestati "Gula Studion" ja selle produtsendiks on Tore Johansson. Esimene singel ”I Need Some Fine Wine And You, You Need To Be Nicer” alustas Euroopa raadiotes mängimist 22.augustil. Teine singel ja video oli "Don't Blame Your Daugher (Diamonds)", mis ilmus Skandinaavias 06.veebruaril 2006.

Nina Persson laulis sisse naisvokaalid Manic Street Preachers esimesele singlile "Your Love Alone Is Not Enough” bändi uusimale albumile "Send Away The Tigers”. Singel ilmus 30.aprillil 2007.

30.jaanuaril 2008 andis bänd välja kogumikplaadi "Greatest Hits". Kahele cd-le on koondatud kokku 46 lugu.

Nina Persson andis koos oma bändiga A Camp välja 02.veebruaril 2009 albumi "Colonia". Singlina ilmusid 2009 aastal "Stronger Than Jesus", "Love Has Left the Room" ja "My America".

Peale 5-aastast vaheaega ühines bänd taas mõneks kontserdiks 2012 suvel.

Nina Persson avaldas oma esimese sooloplaadi "Animal Heart" 10.veebruaril 2014. Nimiloo singli videot esitleti 8.novembril 2013. Veebruaris-märtsis 2014 andis Persson kontsedid 15-s Euroopa linnas.

The Cardigans esines Eestis esmakordselt ning oli Õllesummeri 4.juuli 2015 peaesineja.

6.septembril 2024 andis The Cardigans välja kogumikalbumi "The Rest Of The Best Vol. 1", kus 20 loo hulgas on singlite B-pooled, soundtrackide lood ning albumite boonuslood vahemikust 1994 – 2006. Remasterdajaks Ryan Smith Sterling Soundist. Lisaks ilmus 16-looline "The Rest Of The Best – Vol. 2".