Garbage on kahtlemata üks tuntumaid alternatiiv-rock, post-grunge ja elektro-artiste maailmas, olles müünud üle 17 miljoni albumi. 1993 aastal Wisconsin asutatud USA bänd pälvis juba toona pressi tähelepanu kui kolme superprodutsendi tiim, millele oli lauljaks võetud vähetuntud shoti päritolu lauljatar.

Tulevane bändi Garbage trummar ja tipp-produtsent Brian “Butch” Vig on pärit sellisest kolkast kui Viroqua, Wisconsin’i osariigis USA-s. Lapsena õppis ta mängima klaverit ja teismelisena kitarri. Lühikeseks jäid õpingud Wisconsin’i ülikoolis, sest ta otsustas proovida õnne muusikatööstuses. Esimeseks bändiks, mille tegemistes ta osales, oli Spooner, kus tast sai trummar.

Selle ühenduse kitarristiks ja lauljaks oli teine tulevane Garbage asutajaliige Duke Erikson (kitarrid ja süntesaatorid). Kolmas tulevane garbagelane Steve Marker (kitarrid, basskitarr ja sämplingud) oli põline newyorklane, kes kolis Wisconsin’i, et õppida sealses ülikoolis. Temast sai Spooner’i fänn. Varsti lahkus bändist Vig ning kui sellest ühendusest sai paari aasta pärast Firetown, liitus ta uue koosseisuga, et võtta sisse harjunud koht trummide taga. Firetown lagunes 80ndate lõpul ilma, et oleks erilist edu saavutanud. Kuid tänu Firetown’i loomisele olid Vig ja Marker ostnud tollases mõistes heal tasemel helitehnikat ja lõid nüüd kohalikus laohoones oma helistuudio – Smart Studios. Tänu hulga kohalike punk- ja alternatiivbändide loomingu lintivõtmisele, oli nende asutusest saanud 80ndate lõpuks üks eesrindlikemaid helistuudioid USA-s. Paljusid nende stuudiost pärit lindistusi avaldasid teiste seas ka sellised indie-plaadifirmad nagu Touch & Go, Sub Pop ja Twin/Tone. Tõeline läbimurre saabus aastal 1991, kui Vig oli produtsendiks Nirvana albumil “Nevermind”.

Paari järgmise aasta jooksul nautis Vig supertähest produtsendi staatust ning keeras soundid paika teisteseas sellistel rockmuusika suurkujudel nagu U2, Smashing Pumpkins, Sonic Youth ja L7. Kuid lisaks stuuditööle, musitseerisid Vig ja Marker koos ning kutsusid ka Eriksoni kampa. Aasta oli siis 1993 ja Garbage ametlikult asutatud. Kolm keskealist meest, kes olid küll edukad stuudioomanikud, olid tüdinenud tööst miksimispuldi taga. Alguses oli stuudiovõluritest kolmiku põhitegevuseks vastsündinud bändina väikesed jämmimised Marker’i keldris, eesmärgiga luua oma sünge, industriaalne ja alternatiivne sound, mille leidmisel kasutati mõjutusi nii pungist, glam rock-ist, techno-st, ambient-ist, jazz-ist kui ka art rock-ist. Kuid nende ülim eesmärk oli siiski luua korralikke poplugusid. Siis otsustati muuta oma instrumentaalansambel vokaalinstrumentaalseks. Solistiks palgati Shirley Manson, keda oli nähtud esinemas MTV’s oma eelmise bändiga Angelfish. Punapäine kole kaunis ðotlanna oli varases teismeliseeas liitunud grupiga Goodbye Mr. MacKenzie, kus ta oli taustalaulja ja klahvpillimängija. Ta püsis selle liikmena mõne aasta, enne kui ühines Angelfish’iga.

Aastaks 1994 oli Garbage kollektiiv seega komplekteeritud – Vig vastutas trummide ja heliefektide eest, Erikson samuti kitarride ja lisaks veel süntesaatorite, Marker’ile jäid basskitarr ja sämplingud ja Manson’ile laulja austav ülesanne. Bändi algusaja toodang pakkus elavat huvi kollektsionääridele – nad andsid välja rea rangelt piiratud tiraaþiga singleid, millest näiteks esimene, 3000 eksemplaris ilmunud – “Wow” – oli metallpakendis. Kollektsionääride maiuspalasid on bänd üllitanud kogu oma karjääri vältel – kasutades plaatide pakkimisel kõikvõimalikke erinevaid materjale ja kujundusi. Muusika “Wow”-l oli tume ängi väljendus, lähedasem pseudo-Gooti meelelahutajate Nine Inch Nails´i ja Curve loomingule kui grunge viljelejate omale, kelle mõjutusi muusikapress, tulenevalt Vig’i tööst Nirvana produtsendina, bändi loomingust pidevalt otsis. Garbage puhul oli tegu bändiga, mis otsis suurema auditooriumi tähelepanu. Järgmine singel “Subhuman” – sedakorda siis kummipakendis – oli sünge aga samas hingestatud Gooti-grunge muusikapala, kõlades üheaegselt nii tulnukalikult kui tuttavalt.

Peagi tabas bändi loomingut soe vastuvõtt raadiote ja MTV poolt mõlemal pool Atlandi ookeani, sellele aitas kaasa ka kahest eelkäijast tunduvalt popilikuma kolmanda singli “Only Happy When It Rains” tõus Briti singlitabeli TOP–40-sse. Kõik eelnev oli tõstnud ootused bändi debüütalbumi osas kõrgele, eriti Briti kriitikute seas, et saada vaheldust valitsevasse britpopi-liini. Bänd lindistas omanimelist albumit – “Garbage” – 1994 lõpust 1995. aasta alguseni. Ilmus see 1995 oktoobris plaadifirma Almo Sounds alt, tuues kuuldavale mitmekülgse valiku ängist, kadedusest ja hirmust inspireeritud laulusõnu ja veidraid stuudiosämplinguid, kõike seda ühendamas suurepärane popmuusika kirjutamise oskus. Järgmine singel, raadiosõbralik “Queer” kujunes nende esimeseks Briti TOP–20 hitiks. Singel “Stupid Girl” tõstis Garbage suurema kuulajaskonna teadvusesse nagu ka Briti TOP–10-sse. See lugu ongi tänaseni jäänud nende kaubanduslikult edukaimaks hitiks.

Suveks 1996 oli plaat saavutanud Ühendriikides plaatinaplaadi staatuse ning Garbage’st saanud suur nimi, millele järgnes loomulikult pidev tuuritamine ja loendamatud live-esinemised. Enamiku aastast 1996 veetiski Garbage ratastel, olles ka mitmete suurte festivalide peaesinejaks. Kusjuures, live-s loobus bänd oma stuudiosalvestustel kasutatud techno-trikkidest ning sämplingutest, pakkudes otsekohest ja jõulist rokki. See sobis osale nende loomingust, kuid osa puhul kaotas ka paljukiidetud värskuse. Album leidis ülemaailmselt enam kui kolm miljonit omanikku. Selline müügiedu tuli bändiliikmetele üsna suure üllatusena, kuigi bänd oli kui produtsentide supergrupp meedia kõrgendatud tähelepanu all olnud alates selle loomisest. Sügisel võideti MTV Europe muusikaauhindade kätteandmisel parima uue artisti kategoorias, lisaks esitati “Stupid Girl” parima laulu nominendiks. Viimase singlina debüütalbumilt avaldati “Milk”, sellest loost on väljaantud ka koostöös Briti trip-hop artisti Tricky’ga valminud versioon, lisaks on seda lugu remiksinud sellised nimed nagu Massive Attack ja Goldie.

Suvel 1997 kolis Garbage lõpuks uuesti stuudiosse ja alustas tööd järgmise albumi kallal. Nimeks sai see “Version 2.0” ja müügilettidele jõudis 1998 aasta maikuus. Album nihutas järjekordselt popmuusika piire ja suurendas bändi kuulajaskonda. Esimene singel siit oli "Androgyny", mis näitas ennast raadiosõbraliku ja pehmetoonsena. Plaadi sound oligi küllaltki elektroonilisem pop ent see ei takistanud neil tõusmast edetabelite tippu nii UK-s kui mujal Euroopas. Veebruaris 1999 pidi Garbage esinema Tallinnas Linnahallis, ent arusaamatuste tõttu vene tollis (kogu bändi tehniline varustus jäi sinna kümneks tunniks toppama) jäi kontsert kahjuks ära.

1999 palgati Garbage kirjutama uuele Bondi-filmile “The World Is Not Enough” tunnuslugu. Ligi neli aastat pärast eelmist albumit, ehk sügisel 2001 ilmus nende kolmas, stiilne ja peen plaat “Beautiful Garbage”. Ansambel oli veelgi rohkem eemaldunud algsest rockist ent selle tasaskaalustas Shirley Mansoni täisküpseks saanud hääl, mis võimaldas esitada lausa kenasid ballaade kui Cup Of Coffee ja So Like A Rose. Loomulikult ei puudunud seegi kord kõvad rockimad lood nagu Shut Your Mouth või Silence Is Golden.

Jällegi peale pikka vaheaega oli Garbage valmis 12.aprillil 2005 väljastama oma neljanda albumi ”Bleed Like Me” ja sedapuhku Geffen Recordsilt. Kõvade kitarridega maitsestatud uus plaat pakkus seegi kord üllatusi kuhjaga. Esiteks on kasutatud plaadi produtsente väljaspoolt oma bändi ja need mehed on John King Dust Brothers’ist. Plaadi ühes loos mängib trummidel kaasa Foo Fightersi ninamees Dave Grohl ent tema hõngu on plaadil tunda hoopis rohkem. Albumi esimene singel kannab nime ”Why Do You Love Me” ning selle veebruaris raadiotesse ja telekasse paisatud hoogsa loo video autoriks on Sophie Muller.

Garbage teine singel uuelt plaadilt oli "Sex Is Not The Enemy" ning kolmas singel "Run Baby Run" ilmus 22.augustil 2005. Sügisel läksid bändiliikmed aga lootusetult riidu ning peale viimast kontserti 1.oktoobril Austraalias võeti uuesti aeg maha.

Märtsis 2006 teatas Shirley Manson, et alustab soolokarjääri ning on ettevalmistamas Londonis esimest albumit. Abiks on tal lugudekirjutaja David Arnold, kes kirjutas ka kuulsa James Bond filmi teema “The World Is Not Enough”.

16.juulil 2007 ilmutas Warner Music parimate lauludega Garbage kogumiku "Absolute Garbage", millel kõlavad kõik ansambli 17 singlit kronoloogilises järjekorras. "Tell Me Where It Hurts" anti nädal varem välja ka singlina ning selle video esmaesitlus toimus 28.mail 2007.

Garbage viies stuudioalbum "Not Your Kind Of People" ilmus 14.mail 2012 ning anti välja oma plaadifirma Stunvolume Record all ning tavaversioonil kõlab 11 ning deluxe versioonil 15 lugu. Albumilt leiab emotsionaalseid ja lootusrikkaid lugusid, mis loovad optimistliku atmosfääri, säilitades originaalse Garbage'i saundi. Duke Erikson kommenteerib: "Garbage'iga töötamine põhineb suures osas instinktidel. See on nagu jalgrattaga sõitmine, ainult, et peale sinu on veel kolm inimest".

16.märtsil 2012 pandi ametlikule lehele allalaadimiseks esimene singel "Blood For Poppies". Video esmaesitlus toimus 03.aprillil. Singlid olid veel "Battle in Me" ja "Big Bright World". Albumi lugu "Control" kasutati videomängu "The Amazing Spider-Man" tiitelvideos ning USA-s tuli see singlina välja 8.juulil 2012.

Ansambli viies ehk Not Your Kind of People World Tour algas 6.aprillil 2012 ja kestis kuni 4.märtsini 2013. 14.novembril esineti Riia kontsertklubis Palladium.

28.mail 2013 avaldati dvd "One Mile High…Live", millel kahetunnine kontsert on üles võetud 6.oktoobril 2012 Denveris Colorados.

6.oktoobril 2015 alustas Garbage USA-s 20 Years Queer tuuriga, mis pühendatud nende esimese albumi 20-ndale aastapäevale. 2.oktoobril tuli plaadist "Garbage" müügile täiendatud digiversioon.

Ansambel avaldas 10.juunil 2016 kuuenda albumi, millel nimeks "Strange Little Birds". Plaadil kõlab 11 lugu, millest 20.aprillil tuli singel “Empty” ning muusikavideo avaldati 23.mail.

5.oktoobril 2016 jõudis Vevosse ansambli video loole “Magnetized”.

13.juulil 2017 avaldas Garbage uue singli "No Horses". Muusikavideot esitleti 2.augustil.

22.juunil 2018 anti 20-ks juubeliks välja album "Version 2.0", millele lisatud 10-looline plaat b-pooltega tollest 1988 aasta ajast.

11.juunil 2021 avaldas Garbage uue albumi "No Gods No Masters". Esimest singlit "The Men Who Rule The World" esitleti 30.märtsil. Plaadi nimilugu koos videoga tuli välja 28.aprillil. Järgmine singel "Wolves" koos videoga avaldati 20.mail.

8.oktoobril tuli välja loo "Anonymous XXX" täiskasvanutele mõeldud fantaasiavideo. Lavastas Javi Mi Amor ning näitles Gowosa.

Garbage andis 28.oktoobril 2022 välja 35-loolise remasterdatud kogumikalbumi "Anthology".

5.aprillil 2024 ilmus Garbage 2005 aasta album "Bleed Like Me" esmakordselt vinüülil ning lisalugudega variandis kahe plaadi ja kahe cd näol.

3.mail ilmus nelja looga Garbage "Lie To Me" EP.