Hypocrisy tegutsemisaeg on olnud märkimisväärsed 13 aastat, mille jooksul bändi liider Peter Tägtgren on teinud Hypocrisy’st kompromissitut kvaliteeti tähendava kaubamärgi ning andnud oma Rootsis baseeruva helistuudioga kindla näo kogu Skandinaavia metalile.

Püüd olla keegi teine – see pole kindlasti patt, milles Peter Tägtgreni saaks kunagi süüdistada. Muusika elava kehastajana (kes on näidelnud ka kolmes filmis ning ühele kogu muusika kirjutanud) on Tägtgren olnud juba kümmekond aastat ekstreem-metal-liikumise üks keskseid aktiviste. Tema Abyss stuudio klientide nimekiri on aukartustäratav (Dimmu Borgir, Immortal, Marduk) ja olnud seotud nii mõnegi revolutsioonilise albumi ilmumisega, alternatiivne press on teda nimetanud isegi „Skandinaavia metali Rick Rubiniks“. Sama kõnekas on Peter Tägtgreni enda muusikaline pärand. Olles tuntud kui armutus tempos elav unetu töönarkomaan on Peter rakendanud need pahed undergroundi hüvanguks. 2005. aasta plaadilt „Virus“ kõlavad luust ja lihast läbi tungiv vokaal, võimsad trummipartiid, üldine majesteetlik atmosfäär ja sümfoonilised reekviemid – kõik juba minevikust teada-tuntud komponendid, mis moodustavad HYPOCRISY. Kord juba valla pääsenuna võtab Virus brutaalselt kauni täpsusega kogu maailma pandeemia kindlasse haardesse.

’80 aastate lõpul mõne aja Floridas elanud (ja samas hooti Malevolent Creationile trumme mänginud) Tägtgren asutas Hypocrisy Rootsis ’90 aastate alguses, tõmmates sellega joone alla oma eelmise bändi Seditious tegutsemisele. Bändi esimeselt 1992. aasta plaadilt „Penetralia“ võis leida tugevaid Morbid Angeli, Deicide’i ja Entombedi mõjutusi, kuid aasta hiljem ilmunud „Obsculum Obscenum“ tegi Hypocrisy nime tuntuks eelkõige vana kooli death metali austajate seas. Järgmisel plaadil oli seni vaid kitarri mänginud Tägtgreni õlule asetatud ka vokalisti roll ning „The Fourth Dimension“ võttis suuna veidi aeglasema ning sündimeloodiatega elavdatud metali poole.

1996. aasta suurepäraselt produtseeritud plaadiga „Abducted“ avas Tägtgren kuulajaskonnale teda juba lapsepõlvest paelunud maailma, millest sai ka bändi modus operandi – tulnukate ning nende poolt toime pandud inimröövide ümber keerlev temaatika. Lugu „Roswell 47“ on senini nende kontserdikavade kohustuslik osa ja muusikaliselt võis Hypocrisy tõdeda, et nad jõuavad ühtaegu nii deathi kui blacki, thrashi või isegi gooti austajate hingesoppidesse. „The Final Chapteri“ veidi räpasem saund jõudis veelgi laiema rahvahulgani kuid andis oma kahemõttelise pealkirjaga alust spekulatsioonideks, et tegemist on bändi luigelaulu ehk viimase plaadiga. Kartustel oli oma tõepõhi all, sest Tägtgreni meeletu elutempo oli viinud ta teelahkmele, kus tuli otsustada mitmete bändide ja stuudio vahel. Vaatamata igast maailmanurgast tulnud palvetele ning olles tüdinud tuhandete bändide palvetest hakata just nende produtsendiks otsustas Tägtgren nautida Rootsi suve ka väljaspool stuudioruume, arendada puhta vokaaliga industriaalbändi (Pain) ja kasutada Abyss stuudiot vaid enda bändide salvestamiseks.

Kuid puhkus lõppes juba aastal 1999 bändi omanimelise albumiga. 2000. aasta „Into The Abyss“ võeti üles paari nädalaga ning plaat näitas Hypocrisy’t nende vanemast tahumatust death metal küljest. 2001. aastal ilmus Hypocrisy kogumik „10 Years Of Chaos and Confusion“, mille peale fännid võisid isegi lugusid hääletada, ja samas said uue lihvi kõik enne „Abductedit“ lindistatud lood, mida kogumikule oodati. Peale „Catch 22“ ilmumist tuuritati USA’s Killswitch Engage’i, Soilworki ja Scar Culture’iga, hiljem veel Dimmu Borgiri, Nevermore’i ja Children of Bodomiga mööda välja müüdud klubisid ja oli selge, et tänu meeletule nõudmisele oli järgmise plaadi „The Arrival“-i salvestamisega tuli takus. Samas tähendas see ka kauaaegse trummari Lars Sköze lahkumist. Lars oli olnud bändis selle esimesest hetkest ning kaastegev ka Tägtgreni koolibändis Conquest. Tema asemele valiti Immortali/Grimfisti trummar Reidar „Horgh“ Horghagen – mees, kelle oskusi Tägtgren oli ammu imetlenud – kellest sai peale Cannibal Corpse’i, Exhumedi ja Vile’iga tuuritamist ka püsiliige. Olles kogunud hulganisti viisatempleid Lõuna-Ameerikast ning Euroopast naasis bänd jällegi Põhja-Ameerikasse, tuuritades Soilworki, Dark Tranquility ja Mnemicuga, et koguda inertsi järgmise plaadi lindistamiseks.

23.septembril 2005 ilmus tuliuus album. „Virus“ plaadi kaasasündinud väärikus on see, mis kinnitab Hypocrisy positsiooni ekstreem-metali ladvikus veel tänagi, tubli kümme aastat peale bändi sündi. „Uus Hypocrisy lood möirgavad enneolematust dünaamikast,“ kinnitab Metal Maniacs ja tõde pole kunagi tõesem olnudki. Mikael Hedlundi bassiliinid, Horghi trummirännakud ning kaua-aegse live-kitarristina püsikoha välja teeninud Andreas Holma oskused (tegemist on jazz-taustaga muusikuga, kes vahest ka fretless bassi seltsis aega veedab) on tugevaks toeks mehele, kes oskab hinnata loomingulist vabadust, et luua nakkavaim inimkonnale teadaolev viirus. Muusika kirjutamine pole mingi töö, vaid seiklus, ja Gothenburgi „Godfather“ Peter Tägtgren on missioonitundega mees. Maailm peab saama nakatatud – uni pole tema jaoks!

25. novembril 2005 jõudis Tartus Sõbra Maja lavale kolme hetke arvestatuima metal-bändi turnee kus lisaks Hypocrisyle astusid üles USA thrash-metali esiisa Exodus ja Norra black-metal skenesi tunnustatuim punt Khold. 2006 septembris lahkus bändist kitarrist Andreas Holma.

Nightwishi solist Anette Olzon laulis sisse vokaalid kahele loole rootslaste ansamblile Pain. Hypocrisy ninamehe Peter Tägtgreni juhitav grupp andis albumi välja oktoobris 2008.

Jõulutervituses 2008 teatas Peter Tägtgren, et neil on koos Mikael Hedlundiga valmis 13 lugu järgmisele albumile ning jaanuaris alustas trummar Horgh partiide linti mängimisega ning osa vokaale oli aprilliks sisse lauldud. Lõplikult tuli Hypocrisy album "A Taste Of Extreme Divinity" välja 23.oktoobril 2009.

Oktoobris 2011 avaldas Nuclear Blast Hypocrisy dvd "Hell Over Sofia - 20 Years Of Chaos And Confusion", millel kontsert 27.veebruarist 2010.

22.märtsil 2013 tuli Nuclear Blast Records alt bändi järgmine album "End Of Disclosure", millel 9 lugu. 22.veebruaril avaldati nimiloo video.

Industriaali viljelev duo Lindemann, kuhu kuuluvad Till Lindemann ja Hypocrisy asutaja Peter Tägtgren, andsid 13.septembril välja singli "Steh Auf" koos muusikavideoga. 11-looline duo album "F & M" ilmus 22.novembril.

Till Lindemann ja Peter Tägtgren adsid 21.mail 2021 välja duubelplaadi ja dvd "Live in Moscow". Lindemann kontsert toimus 15.märtsil 2020 ning kontserdil kõlas 17 lugu. 20.mail linastus film valitud kinodes.

10.septembril 2021 avaldas bänd uue loo "Chemical Whore" muusikavideo ning 1.oktoobril järgnes "Dead World". Hypocrisy uus album "Worship" ilmus 26.novembril Nuclear Blast Recordsilt ja sisaldas 11 lugu. Kolmanda singli "Children Of The Gray" multikavideo avaldati 5.novembril.

5.aprillil 2022 anti teada, et bändist lahkus trummar Reidar Horghagen, kellega mängiti koos 18 aastat.

7.juunil 2023 tegi Hypocrisy avalikuks albumi "Worship" loo "They Will Arrive" muusikavideo.